Pärnu maantee rekonstrueerimisest

Preambulum

On alanud Pärnu maantee rekonstrueerimine vahemikus Kadaka pst. ringristmikust kuni Laane tänava ristmikuni (mida mõnes kohas on nimetatud ka Rohula-Laane lõiguks).

Avaldatud informatsiooni järgi koostas rekonstrueerimise projekti SKA Inseneribüroo OÜ (http://www.skaib.ee) asukohaga Hiiul, Salve tänav 3. Asukoht objekti suhtes seega äärmiselt soodne, lausa mõnusa jalutuskäigu kaugusel (Laane tänava ristmikuni on natuke üle poole kilomeetri).

Projekt koostati Tallinna Linnavalitsuse tellimusel, seega ka tema soove järgides. Nõmme Linnaosavalitsusele oli selle juures jäetud arvatavasti vaid avalikkusele tutvustaja ja sealt tuleva kriitika puhverdaja osa.

Pärnu maantee rekonstrueerimise 1. etapi projekt oli avalikkusele tutvumiseks välja pandud 24. märtsist kuni 4. aprillini Nõmme linnaosavalitsuses, Vabaduse pst 77  I. korrusel asuvas saalis. Tutvusin sellega väljapandud mahus (asendiplaan ja liiklusskeem). Projekti 2. etapp oleks ilmselt rekonstrueerimine lõigul Laane tänavast Hiiu raudteeülesõidu ristmikuni.

Projektiga tutvudes leidsin selles sedavõrd palju kohalike oludega sobimatuid lahendusi et see ajendas mind koostama eriarvamuse. Saatsin selle elektronpostiga avalikustamisel osutatud aadressile Nõmme linnaosavalitsusse (nomme@tallinnlv.ee). Olgu õeldud, et see arvamus on siiani jäänud vastuseta nii Nõmme linnaosavalitsuse poolt, kui ka Tallinna Linnavalitsuse poolt, kellele avalikustamise tulemuse materjalid, ja sellega ilmselt ka elanike arvamustele vastamise kohustus, edasi anti. Jään seda vastust siiski ootama, sest tahaksin ikkagi näha Linnavalitsuse ja Linnaosavalitsuse spetsialistide vastuseid esitatud küsimustele kirjalikul kujul. Loodan sellisel kujul nendest välja lugeda nende seisukohti, mis suulises vormis vastamisel paljude ametnike puhul jääb peitu neile vist tavapärase üldsõnalise kõnetulva sisse, millest tegelikku vastust leida on tihti osutunud peaaegu võimatuks (Ei tahaks siin kasutada terminit demagoogia, kuigi ilmselt on suulistes vastustes selle osakaal siiski väga suur).

Pärnu maantee rekonstrueerimine või remont selle lõigu osas iseenesest oli muidugi hädavajalik, sest kogu taasiseseisvumisejärgsel perioodil ei ole sellel Pärnu maantee lõigul praktiliselt midagi tehtud, peale ohtlikuks muutunud aukude lappimise. Muidugi leidub Nõmmel ka veelgi halvemas olukorras olevaid magistraaltänavaid, nagu näiteks Hiiu tänav. Kuid ilmselt määravad rekonstrueerimise teostamise järjekorda ka muud asjaolud, kui tänava sõidukõlbulikkus.

 

 

Üldine hinnang rekonstrueerimise projektile

Tutvumiseks välja pandud projekti puhul torkas silma kavandatava rekonstrueerimise mastaabi mittevastavus kohaliku liikluse vajadustega. Ilmselgelt on tegemist kolmanda Pääsküla labiva transiitliikluse magitraali väljaehitamisega (teised kaks on Vabaduse puiestee ja Kadaka puiestee), seega siis vastavalt Suur-Tallinna ja muudele üleriiklikele ja veelgi laiaulatuslikumatele vajadustele (EL, Via Baltica, jms.).

Rekonstrueerimise projekti suurimaks teostuslikuks puuduseks tuleb lugeda seda, et võrreldes olemasolevaga on kavas oluliselt suurendada asfaldi ja kivikatte alla minevat pinda. Koos sellega väheneb märgatavalt haljastuse osa, mis üldmulje järgi seni oli asfaldi suhtes isegi väikeses ülekaalus.

Tulemus saab seega olema kahjuks üsna sarnane täiesti lagedaks raiutud Vabaduse puiesteega ja samuti hiljuti pärnade ja teiste suurte lehtpuude mahavõtmise tõttu väga halva maine saanud, samuti viierealiseks rekonstrueeritud Männiku teega.

Kui kõik hakkab toimuma projekti kohaselt, siis jäävad Pääsküla ja osaliselt ka Kivimäe elanikele varsti vaid mälestused ja fotod sellest, milline oli Pärnu maantee kõrghaljastus enne rekonstrueerimist. Hüvasti tuleb jätta rohkem kui 20 männipuuga, seda vähem kui kilomeetrisel lõigul Suvila tänavast Laane tänavani. Enamus nendest puudest on juba auväärses sajandivanuses eas männid. See, et nende hulgas on ka mõned jalal kuivanud puud, ei tee au ei Tallinna linna ega Nõmme linnaosa valitsustele. Nende olemasolu jätab määb mulje, et ametnikena töötavad tugeva nägemishäirega inimesed, või siis ei välju nad üldse oma kabinettidest. Ei tahaks kuidagi uskuda ka seda, et need Pääsküla elanikud, kelle maja ees kuivanud puud seisavad, ei ole sellest asjaomastele ametnikele üldse teatanud. Aga see ei ole käesoleva kirjutise teema, kuigi muudab mahavõetavate puude arvu määramise ebaselgeks (kas ka aastaid niimoodi jalal kuivanuna seisnud puud on ikka veel puud), ja annab ametnikele võimaluse rääkida kuivanud puude mahavõtmise vajadusest. Et see on aga nende tegemata töö, üldsegi mitte Pärnu maantee rekonstrueerimisega seotud probleem, sellest muidugi vaikitakse.

Suurema osa praegu mahavõetavateks märgitud suurte männipuude mahavõtmist ei olnud avalikustatud projekti materjalidest võimalik välja lugeda. Selge oli see, et otseselt ringliikluse sõiduraja alla jääva neljast männist koosneva puude grupi mahavõtmine on möödapääsmatu. Teised suured ja auväärses eas männipuud jäid avalikustamisel olnud projekti järgi kas kõnnitee sisse või siis haljasaladele, mitmed neist küll üsna sõidutee serva lähedusse.

Kuna nende puude mahavõtmise kohta puudus avalikustatud projekti materjalides info, siis tahtmatult tekib küsimus, kas see oli avalikkuse teadlik petmine?

Teeäärsete puude mahavõtmine on suures osas seotud sõiduteele kolmanda (keskmise) sõiduraja loomise sooviga. Seda oleks nagu vaja vasakpöörde sooritajate jaoks. Kui palju neid aga on, kes soovivad vasakpööret sooritada? Mitmel ristmikul võib vasakpöörde sooritajaid olla ehk isegi arvestataval määral (Õitse, Varbola), aga mitte mõlemast sõidusuunast tulijate osas. Ilmselt pole Laagri poolt tulijate osas vasakpöörde sooritajaid kuigi palju. Aga Hiiu poolt tulles teisele poole pöörata polegi eriti kuhugi, raudtee ka kohe vastas. Kas siis ikka on mõtet pöörderaja tegemisel iga ristmiku juurde, eriti ehituslikus mõttes kitsateks osutuvates kohtades (Rao ristmik). Kokkuvõttes tähendab see (projekti järgi) rekonstrueeritaval lõigul kolmerealisust saja protsendi ulatuses, mis tõstab kogu rekonstrueeritava teelõigu maksumust pea neljandiku võrra.

Kui ruumi ja raha on, miks neid siis mitte teha. Aga kui seda tuleb teha auväärsete puude mahavõtmise hinnaga, kas neid siis ikka on mõtet teha. Kas seda tehakse tõesti ainult skeemidel joonistuslikult nii kenana tunduva ühetaolisuse saavutamiseks?

Kõnnitee ja sõidutee vahelise haljasala suures osas kivikattega ja puude ümber metallrestidega katmise vajadus projektis toodud mahus ei ole arusaadav. Veelgi arusaamatum on autode jaoks parkimiskohtade loomine (osaliselt kõnniteel või muul sarnasel viisil). See pole sellel Pärnu maantee lõigul absoluutselt vajalik, sest peaaegu kõikidel Pärnu maantee ääres paiknevatel kruntidel on küllalt ruumi elanike või klientide autode parkimiseks, erandiks on võib olla vaid mõned üksikud väikesed (hinnanguliselt 600 ruutmeetrised) krundid.

Lisaks pole paljudel juhtudel arvestatud olemasolevate puude kasvamajäämise tagamiseks vajaliku distantsiga sõiduteest. Sisuliselt jäävad äärmised liiklemiseks intensiivselt kasutatavad sõidurajad kõnnitee ja sõidutee vahelisel haljasalal kasvavate mändide juurte peale. Samal ajal kolmas (keskmine) nn. pöörderada on tegelikult väga vähe koormatud.

 

 

Ringristmik Pärnu maantee ja Suvila tänava ristumisel

Avalikustatud projekti kohaselt oli ette nähtud Pärnu maantee ja Suvila tänava ristmikule ringtee rajamine. Ainsa põhjusena on siinjuures korduvalt avalikel esinemistel ja isiklike estluste käigus mainitud müstilist „liikluse rahustamist” kui ülimat eesmärki kogu rekonstrueerimise suures ettevõtmises. Muidugi on see ikka Pääsküla ja Kivimäe elanike huvides, ja ringliiklus pidavat seda lausa imehästi tegema. Mina küll ei saa aru, mis vahe on raskelt gaasipedaalile vajutada armastaval autojuhil seda teha pärast tavaristmikul või valgusfoori ees toiminud sunnitud aeglustust või siis pärast ringristmikku. Mõlemal juhul tuleb kiirendus samasugune. Ainult ringliikluse puhul kaasneb kiirusega veel ka kummide vilistamine ja ohtlik vingerdamine, seda just auto jõudmisel jalakäijate ülekäigukohale pärast ringtee läbimist. Pakutud ringtee lahenduse puhul on ringi siseraadiuseks ette nähtud 5 m (võrdluseks, Kadaka puiestee ringteel on see 20 m). Lisaks peavad Laagri poolt tulevad sõidukid ringteel läbima peaaegu 90-kraadise ulatusega ringtee kaare osa.

Võib ju öelda, et see ongi normaalne, jaguneb ringtee ju täisnurga all ristuvate tänavate puhul 90-kraadisteks kaarteks nende vahel ja otse edasi liikumiseks tuleks nagu ringtee kaarel läbiga peaagu 180 kraadine ringtee kaare osa.

On aga selge, et kui ringtee realiseerida sellisel kujul, mille puhul on võimalik ringteed ületada n.ö. riivamisi, siis saab ringteel liigutud kaare osa nurgaühikutes esitatuna vähendada üsna nullilähedaseks. See tähendab, et ringtee ületatakse väga vähe takistatult peaaaegu otsejoones liikudes. Samal ajal jäävad kehtima ringliikluse suhteliselt lihtsad reeglid ja minimalistlik liiklusmärgistus. Niiöelda kõrvaltänavalt (Suvila tänavalt) välja sõita soovija saab seda teha ilma peatänavalt (Pärnu maantee) mõlemalt poolt tulevate sõidukite läbilaskmise kohustuseta. See on ringliikluse kasutamisel kindlasti heaks küljeks.

Kuid on raske ette kujutada jalakäija jaoks ohtlikumat liiklussituatsiooni, kui see mis esineb ringtee puhul! Jalakäijal peab jätkuma julgust astuda ringteelt maha sõitva ja kiirendust alustava sõidukitevoo ette. See on üsna riskantne ja julgustki nõudev tegevus.

Aga olukorda tuleks vaadata ja tema kasutamist põhjendada konkreetselt Pääsküla jaoks, mitte üleüldse linnakujunduse printsiipide põhilisi (aabitsa-) tõdesid korrutades. Ka ei saa olla praegu sellise lahenduse põhjenduseks mingi üleüldine linnaliikluse korralduse kauge eesmärk (näiteks perspektiiv ühendada Suvila tänav ja Rännaku puiestee jaama alt läbi mineva tunneli kaudu, või ajaloolise jaamahoone kõrvale nihutamise või üldse progressi teelt eest ära pühkimise teel).

Võib arvata, et kaugemas perspektiivis on kavas rajada tee ka jaama juurde tehtavalt parkimisplatsilt piki raudteed Kadaka ringtee poole (väljasõiduga Pärnu maanteele sajakonna meetri kaugusel, või isegi otse Kadaka puiestee ringile).

Ringtee paiknemine nii Pärnu maantee teljelt, ja ka Suvila tänava teljelt tugevasti kõrvale nihutatuna, lisaks veel tugevasti pargi sisse pressituna, on ebaloomulik ja ei haaku ümbruse arhitektuurilise lahendusega (tahaks näha lahendust, millega see hästi haakuks!). Muidugi võib prantsuse aia stiilis range geomeetria (sümmeetria jm.) olla paljudele ka painav. Aga siis oleks alternatiivina võimalik valida inglise aia stiil. Kuid kahtlen, kas me ka sealt leiaksime näidet mõlema ristuva (jalg)tee suhtes ekstsentriliselt paikneva ringikujulisena teostatud ristumise kohta?

Aga Pääsküla üheks keskseks ristmikuks oleva ristmiku lahendamisel pidasid projekteerijad tellija nõusolekul (või isegi soovitusel) sellise mitme(kümne)miljonikroonse linnakujunduse ja liikluskorralduse alases lahenduse eksperimendi teostamist võimalikuks. Muidugi, ega projekteerija ise ju ei maksa selle eest, pigem ikka loodab teenida selle pealt. Maksjaks on ikka tellija, s.t. Tallinna Linnavalitsus Nõmme Linnaosavalitsuse heakskiidul, täpsemalt siis ikka maksumaksjad, s.h. Pääsküla elanikud. Ja seda juba sõltumata sellest, kas nad sellist ringristmikku enda elukohta tahavad või ei taha.

 

Ringristmikust ja liikluse rahustamisest”

Pääsküla enda, ja isegi Nõmme kui linnaosa, siseliikluse osatähtsus jääb Pärnu maantee rekonstrueeritaval lõigul transiitliiklusega võrreldes väga väikeseks ja ilmselt ei vajaks erilist ”rahustamist”. Kohalikud elanikud üldjuhul tunnevad kuigivõrd oma naabruskonna elanikke (erandiks on võib olla Rännaku puiestee suured majad). Keda sellises olukorras siis on vaja rahustada? Aga just “liikluse rahustamine” on paljude ametimeeste lemmikväljend.

Sellel mõistel puudub ka selge tähendus, veel vähem saab rääkida selle tõestattusest või mõõdetavusest. Pigem on ringristmik ikkagi kollektiivne karistus kohalikele inimestele, kes peavad seda mitu korda päevas kurvitades ja närvikõdi tundes ületama (ringliikluse puhul jätkub seda ka autojuhtidele, sest ikka leidub vaheletrügijaid, oma eesõigust iga hinna eest kasutavaid ja muid sedalaadi juhte). Aastas teeb see ligi tuhat korda ja eluaja jooksul tuleb kokku mitukümmend tuhat “karistust”.

Tihti näitena toodava rohkete ringteedega rahustatud Tondi tänava kohta võib paljudelt autoinimestelt kuuldu põhjal öelda, et nad võimaluse korral lihtsalt väldivad Tondi tänaval sõitmist. Kas see oligi eesmärk, et seda tänavat mööda enam ei sõidetaks? Muidugi väheneb nii antud tänava liikluskoormus, aga see jaotub ümber teistele (paralleelsetele) tänavatele. Seda valikut ei saa ilmselt teha aga bussijuhid, samuti kiirbiautode ja teiste operatiivautode juhid, ja muidugi ka nende sõitjad. Ka neid (k.a. kiirabi patsiente) “rahustatakse”, ja neid, kelle iga sekund võib olla elu hinnaga, veel eriti tõhusalt.

Ringteede puhul on palju problemaatilisem ka liiklusõnnetuse süüdlase leidmine. Näiteks, kui kokku põrkavad normaalkiirusega ringteele peale sõitev auto ja temale vasakult otsa sõitnud ilmselgelt lubatud kiirust ületanud auto. Ringteele peale sõitev juht eeldab ju, et ka teine liikleja liigub olukorrale vastava või siis vähemalt maksimaalse lubatud (linnas siis 50 km/h) kiirusega, ja alustab liikumist. Kui aga teine liigub tegelikult lubatust pea kaks korda suurema kiirusega, ja toimub kokkupõrge, siis jääb süüdi tegelikult praktiliselt mitte eksinud juht. Liikluseeskirjast leiame kindlasti JOKK lahendi sellise juhtumi jaoks, aga videosalvestus näitaks midagi muud. Seega peaks Kadaka puiestee ringtee tüüpi ringliiklustel olema paigaldatud mitu videokaamerat ja toimuma pidev salvestus. Mitmekümnemiljoni kroonise ristmiku jaoks täiesti loogiline lahendus, aga pole mitte realiseeritud (”rahustamise” propageerijate poolt).

Siinkohal tulevad tahtmatult meelde ka mõned Venemaa uuslinnades (näiteks Moskva lähedases Zelenogradis) 1980-ndatel aastatel nähtud ristmikud, mis tihti olid kolmnurgakujulised, kuid seejuures oluliselt ringliiklust meenutavad, kuid sellest siiski erinevalt korraldatud liiklusega. Ka need näisid teatud tingimustes üsna hästi toimivat, nii et ringtee ei ole kindlasti mitte ainus hea võimalus ristmike lahendamiseks.

Ligi 40m läbimõõduga Kadaka puiestee ringil kipub sõiduautode liikumiskiirus olema üsna lähedane linnaliikluse piirkiirusele. Tipptundidel on ringil korrga isegi kuni 10 autot, mistõttu autode vaheline distants on ohtlikult väike. Ja sama palju või veelgi enam on ringteele pääsemist ootavaid autosid. See pole mingi liikluse rahustamine, vaid tõeline närvisöömise koht – kas õnnestub ennast kuhugi vahele suruda. Seljataga on ju tihti pikk ootajate rida, mõnikord isegi mitukümmend autot.

Lisaks on selleks ammusest ajast olemas teised vähem liiklust häirivad ja palju efektiivsemad (nii toime kui hinna poolest) vahendid. Ringliikluse kasutamine tundub olema pigem mõnele projekteerijale külge jäänud moehaigus, kes seda nüüd kogu Tallinnas külvab, kuhu saab. Aga selle „haiguse” võimalike tagajärgede likvideerimine võib hiljem osutuda väga kalliks. Näiteks, kui me tahaksime hiljem taastada kasvõi praegust olukorda ristmiku läheduses kasvavate suurte, kohaliku asustuse vanust arvestades isegi iidsete ja sellistena ka tõeliselt huvipakkuvate puude osas, tuleks kulutada miljoneid kroone (või siis oodata sada aastat, nagu pakuvad tellija ja projekteerijad).

Muide, Nõmme linnaosavalitsuses võiks olemas olla vähemalt säilitamist väärivate puude loend. Sellise loendi koostamisel võiksid kindlasti kaasa lüüa ka kooliõpilased, näiteks kooli arhitektuuriringi või muu huvialategevuse, või ka sobiva(te) õppeaine(te) raamides. Selline tegevus võiks toimida isegi põhikooli vanemate klasside õpilaste abil. Niisuguse õpilasringi juhendamise osas on mul isiklik ja väga positiivne kogemus Kivimäe Põhikoolist, tõsi, ajast paar aastakümmet tagasi. Aga olid ju ka 1980-ndad aastad suure autostumise ajastu, kui Eestis müüdi aastas tublisti üle 10 000 uue auto – oma aja NL mudeleid muidugi. Nii Kadaka puiestee kui ka Pärnu maantee liikluskoormus olid sel ajal tõsiseks probleemiks. Mõlemale paigaldati 1980-ndatel jalakäijate jaoks valgusfoorid, sest muidu oli tee ületamine tipptundidel praktiliselt võimatu. Kahjuks ei olnud need eriti pikaealised. Oma osa selles oli ka neid ramminud autojuhtidel. Teatud kontingent autojuhtidest on olnud probleemne igal ajastul, ja on seda ka praegu – mainiks siinkohal joobes juhtimist, rullnokklust, paljude autojuhtide suurt enesetõestamise vajadust linnarallide stiilis, jms.

Tõsi on see, et ringliiklust kasutatakse ka Lääne- ja Kesk-Euroopas suhteliselt palju, näiteks väikelinnades neisse sissesõidu kohtades, kuid mitte magistraalteedel. Seda Pärnu maantee aga on Tallinna kui terviku liikluse jaoks (analoogiliselt üsna samasuunaliste Kadaka puiestee- ja Vabaduse puiesteega), ja jääb selleks veel ilmselt pikema aja vältel.

Reeglina kasutatakse ringliiklust ikkagi mõistusega ja linnakujunduslikult selle jaoks hästi sobivates paikades, mitte igal pool ja iga hinna eest. Ja asulatesse sisenemisel paiknevad ringteed (või tihti hoopiski ringteega sarnanevad ristmikud) juhivad sõidukeid tihti sõbralikult asulast mööda viivale teele, kui neil pole asulasse otseselt asja. Pääskülas võib sedalaadi olukorrast rääkida Kadaka puiestee ringi puhul, kuigi mitte just kõige otsesemas mõttes.

Kihutajate- ja muude liikluseeskirja nõuete rikkujatega tegeleb ikkagi liiklusjärelvalve (liikluspolitsei). Kiirust mõõdetakse, ületajaid ja muid rikkujaid (punase tule alt läbi sõitjaid, pideva joone ületajaid) pildistatakse ja salvetatakse videole, ning ohtlikel juhtudel on rikkuja enamikel juhtudel üsna pea tabatud ja saab teenitud karistuse. Tipptundidel näeb pea iga ohtlikuma teederisti läheduses politseiautot. Ilmselt on oma osa ka kohalike elanike aktiivsusel ohtlike korrarikkumiste kohta märku andmises.

Meil, kus liikluses näed pea igal silmapilgul mingit liikluseeskirja rikkumist, peetakse politsei informeerimist ilmselt täiesti lootusetuks tegevuseks. Iseasi, kui tegemist on ilmselt joobes juhiga või püstihullu kihutajaga, siis ikka teatatakse. Politsei ju niikuinii ei reageeriks “pisiasjade” puhul, sest pidevalt toimub ka väga tõsiseid rikkumisi ja liiklusõnnetusi. Ja kes tahaks olla pidevalt kaebava aktiivse lolli osas, keda varsti politseis tuntakse telefoninumbri ja nime järgi.

Lisaks tekib sellise aktiivsuse ülesnäitamisel suur tõenäosus ka ise vahele jääda – muidugi mitte politseile, vaid politsei teavitamise peale “vahele jäänud” elemendile, kes ei unusta ega andesta temale tekitatud “ebameeldivusi”. On kuulda olnud väga tõsistest juhtumitest, mille taga võib kahtlustada ka organiseeritud kuritegevuses osalevaid isikuid. Kui ühed süütuimad nendest olgu siinkohal mainitud naabrivalve siltide rikkumised, mida politsei klassifitseerib vist (pisi)huligaansusena, aga tegelikult võib selle taga aimata ka midagi enamat.

 

 

Linnavalitsus ja Linnaosavalitsus

Kuna rekonstrueerimistöödega oli kavas alustada juba suve alguses, siis tulnuks Tallinna linnavalitsusel koos projekti koostanud asutuse spetsialistidega projektis esinevad puudused kiiresti kõrvaldada. Linnavalitsus pidanuks kandma hoolt selle eest, et saaksid kõrvaldatud vähemalt need puudused, mis tekkisid selle tõttu, et ei projekteerimise eel ega ka selle käigus asjakohased ettekirjutusi projekteerijale ei tehtud.

Aga seda oleks kindlasti olnud vaja teha, sest projekteerija kursisolek kohalike oludega ei tundu olema eriti hea olnud, ja on suure tõenäosusega piirdunud projekti ülesandes toodud andmete- ja kasutada olnud insenertehnilise informatsiooniga. Kuidas muidu seletada saja-aastaste ja Pääsküla jaoks juba sümboolset tähendust omavate, puude kergekäelist mahavõtmist “liikluse rahustamise” põhjendusega.

Nõmme linnaosa valitsusel oli vaatamata oma ülimalt piiratud õigustele ja võimalustele ikkagi kohustus ka selle tänavu Nõmmel kõige suurema tähtsusega projektiga tõsiselt tegeleda. Peale Vabaduse puiestee, Kadaka puiestee ja Männiku tee rekonstrueerimise on see nüüd neljas tõsisem projekt ja praeguse Nõmme Linnaosavalitsuse jaoks omamoodi katse – kas jälle tulevad samad ämbrisse­astumised, mis enamuse eelmiste projektide puhul (kui Kadaka puiestee rekonstrueerimine ja Pärnu maantee Nõmme ja Hiiu vahelise lõigu rekonstrueerimine välja arvata).

Muidugi olen ma kaugel arvamusest, et kõik need rekonstrueerimised on tehtud ainult Nõmme elanike heaolu silmas pidades. Nõmmelaste jaoks poleks kindlasti vaja ei viierealist Vabaduse puiesteed ega viierealist Männiku teed. Need neli on kõik eeskätt Tallinna, aga laiemalt võttes Harjumaa ja Lääne-Eesti liiklusmagistraalid, mis moodustavad ka osakese Via Baltikast. Kõlab uhkelt, aga seda enam jäävad nõmmelased ise, kelle kodude eest need suurteed läbi lähevad, nende kasutajate hulgas ilmselgelt vähemusse, rääkigu liikluse korraldajad Tallinna Linnavalitsusest ja modelleerijad firmast Stratum, mida nad räägivad. Kui see raha oleks tõesti läinud Nõmme tänavate rekonstrueerimisse, siis nende nelja suurtee ehitamisse mahutatud miljardist kroonist jagunuks iga nõmmelase kohta 25 000 kr, mis neljaliikmelise pere kohta teeb 100 000 kr. Ilmselgelt oleks saanud selle eest korda teha ja üle asfalteerida kõik Nõmme tänavad iga kodu ees. Aga see raha ei ole olnud antud selle jaoks.

Lõpuks kommenteeriksin veel väidet, et Pärnu maantee rekonstrueerimise esimene etapp, mis hõlmab Rohula ringi ja Laane tänava vahelist lõiku, on käesoleva aasta suurim tee-ehitusprojekt Nõmme linnaosas. Suurim tähendab ka peaaegu sõnasõnalt seda, et see on ka ainus suur tee-ehitusprojekt. On kahju, et Nõmme võimalused Tallinna linna raamides on selles osas nii piiratud. Tundub, et senises tempos jätkates kulub Nõmme tänavatele ja teedele ringi peale saamiseks ligi sada aastat. Võrdluseks olgu öeldud, et praktiliselt kogu Nõmme tänavad asfalteeriti ENSV eksisteerimise viimaste aastakümnete jooksul. Nõmme linnaosavalitsusel tuleks selle fakti üle tõsiselt mõelda ja vähemalt võrreldava tempo saavutamiseks vajalikke meetmeid ette võtta. Õnneks on vana asfalt osutunud kohati hämmastavalt püsivaks (näiteks on Laane ja Mesila tänavate asfaldil vist peagi 50. juubel saabumas).

 

Liikluse ja liiklusvahendite arengutendetside arvestamine rekonstrueerimisprojektis

Kergeliikluse tee ühildamine kõnniteega on kindlasti probleemne kõnniteele avanevate hooviväravatest ootamatult kõnniteele ilmuda võivate inimeste, eeskätt muidugi laste tõttu. See on Nõmme taolises aedlinnas palju tõenäosem oht, kui see, et jalgrattur kergliiklusteele kasvama jäetud suurt puud rammib. Kahjuks leidub muidugi ka “hulle” jalgrattureid, kellele kõige tähtsam on liikumismomendi (mv2) säilitamine, mistõttu pole ka see välistatud. Tavajalgratturile, kelle liikumiskiirus on suurusjargus 15 km/h, sellised puud ilmselt erilist ohtu ei kujuta. Hullude jalgratturite osas tuleb loota teatud vanasõnale ja meditsiinitöötajatele (s.t. mööda liiklust rahustavaid ringteesid tiirutades saabuvale kiirabile).

Kergliikluse arengut on momendil vist raskem ennustada, kui autoliikluse arengut, kus on teatud küllastus juba saavutatud. Meil ei ole liikluses veel praktiliselt üldse elektri(abi)mootoriga jalgrattaid. Praegusel ajal ei ole need arendatava kiiruse poolest veel võrreldavad problemaatiliseks saanud kuni 50 cm3 sisepõlemis­mootoriga mopeedidega, kuid akude ja muude elektrienergia allikate arenedes võivad nad sellisteks saada. Ilmselt oleks lahenduseks siiski pigem raudteeäärsele alale kergliiklustee rajamine. Loodan, et see on juba kavandamisel.

Ka autode osas on ilmselt oodata kaalu vähenemist. See võib tähendada kiirenduste suurenemist. Samal ajal autode juhtimise automatiseerituse tase võib varsti praktiliselt välistada tagant otsasõidu, lubatud kiiruse ületamise, liiklusradade vale kasutamise, ja võib olla ka inimesele otsasõitmise võimaluse (kui juht ei märka, siis märkab ette jäävat jalakäijat auto ise). Muidugi jääb alati võimalus kiiruse anduri tahtlikuks väljalülitamiseks või rikkumiseks eesmärgiga selle toime likvideerida, jms. Aga tehnika sellise arengu korral on selline tegevus juba kaasliiklejate suhtes kuritegelikuks klassifitseeritav tegevus.

 

 

Kokkuvõtteks

Pääsküla poe ja raudteejaama juurde Pärnu maantee ja Suvila tänava ristmikule ette nähtud ringtee tuleks projektis kiires korras asendada kohalikele oludega paremini sobiva ristmiku lahendusega.

Ringliikluse projektis pakutud lahendusvariant ei ole sobiv suure magistraaltee jaoks, mida Pärnu maantee on ja remondi-rekonstrueerimise järel saab ilmselt veelgi enam olema, kuna sõidetavus paraneb. Ringteede kasutamist loetakse teadaolevalt põhjendatuks võrreldava liikluskoormusega teede ristumise korral. Suvila tänav seda küll Pärnu maantee suhtes ei ole ega saa ka olema. Projekteerijatele pidi see hästi teada olema.

Ringtee paiknemine nii Pärnu maantee teljelt kui ka Suvila tänava teljelt tugevasti kõrvale nihutatuna, lisaks veel tugevasti pargi sisse pressituna, on ebaloomulik ja ei haaku ümbritseva arhitektuurilise lahendusega.

Liikluse seisukohalt tekitab selline ebamäärane paigutus täiendavat ohtu, mis ringliikluse puhul on niigi suurem tavaristmikust ringliikluse olemuse ebamäärasuse tõttu, seda eriti just jalakäijate osas, keda sellel ristmikul on ja saab olema ka edaspidi üsna arvukalt (bussipeatused, radteejaam, pood, raamatukogu, kool, lasteaiad jm.). Kui Varbola tänava ristmikule planeeritakse fooriga reguleeritud ülekäik, kuna lähedal asub Kivimäe põhikool, siis piisaks samast lahendusest ilmselt ka Suvila ristmiku jaoks.

Busside ja suuremate veokite jaoks on sisering raadiusega 5 m (koos kivisillutisega ribaga 8,5 m) ilmselt väga oluliselt liiklemist takistav. Nemad peavad liikumist oluliselt aeglustama, mistõttu sõidukid hakkavad ringtee läbimisega seoses ohtrasti heitegaase eritama (aeglane kõverjooneline liikumine madala käiguga sellele järgneva kiirendusega väljumisel sirgele teele kuni lubatud kiiruse saavutamiseni).  Võib arvata, et ka reisijad ei tunne ennast kuigi mugavalt kurvitavas bussis. Lisaks on võimalik ootamatu seiskumine kohe pärast ringilt mahasõitu seal paikneva jalakäijate ülekäiguraja ees.

Ringliikluse mehhaaniline kopeeriv kasutamine “liikluse rahustamiseks” on liiklejatele, eriti kohalikele, kollektiivne karistus. Tõeliseid kurikaelasid, keda pole liiklejate hulga arvuliselt kuigi palju, aga kes oma karistamattuses on domineerivad, ringliiklus nende ohtlike veidruste läbiviimisel oluliselt ei takista (ringtee raadiuse ja sellele eelneva paarikümne meetri ulatuses küll, aga mitte oluliselt kaugemal).

Sooviksin, et asjaosalised (kes selle suppi on kokku keetnud, otseselt öeldes - süüdlased) oma senised vead parandaksid ja tegematajätmised kiiresti ära teeksid. Võib arvata, et see ei tähenda ainult mõne joone teisiti tõmbamist skeemidel ja plaanidel, kuid tänapäevaste projekteerimisvahenditega töötades ei võta see ka mingit igavikku. Projektide korrigeerimine töö käigus ei ole ju midagi senikuulmatut, pigem isegi üsna tavaline nähtus, kuigi võib olla väiksemas mahus, kui seekord oleks vaja.

Tahaksin uskuda ehitusjärelvalve hinnangut, et  m õ n e d e   t ö ö d e  (ilmselt siis Pärnu maantee ja Suvila ristmiku asfalteerimine) võib selle tõttu jääda kuni kuu aega kavandatust hiljemaks, sest kooskõlastuste saamiseks kuluvat palju aega (NB! mitmeid kooskõlastusi vajatakse tellijaks oleva Linnavalitsuse enda osakondadelt. Nuta või naera!)

 

Toomas Parve

Kivimäe ja Pääsküla elanik alates 1961. aastast.

Nõmme Tee Seltsi liige

 

31.07.2008